Õpetaja küsis õpilaselt: "Mis on inimese elu suurim kurbmäng?"

"Küllap see, et inimene ei leia oma küsimustele vastuseid," vastas õpilane.

"Ei," ütles Õpetaja, "vaid hoopis see, et ta ei leia küsimusi, millele vastuseid otsida."

Raamatust "Õpetajat otsimas"


kolmapäev, 8. veebruar 2017

Katsed vee, lume ja jääga.

Tänane õppepäev oli väga teistmoodi.  Terve päeva tegime erinevaid katseid ja vaatasime kuidas käitus vesi soojas ja külmas. Alguses meenutasime, kuidas vesi looduses ringleb. Võrdlesime ühesugustes topsides oleva lume ja jää raskust. Jälgisime kumb topsitäis sulas kiiremini, kas lumi või jää. Võrdlesime kumba topsi jäi peale sulamist rohkem vett. Vaatasime, kas lumevesi on piisavalt puhas, et seda juua ja arutlesime lume söömise teemadel. Viisime ise vett õue jäätuma, tahtsime näha, kas jää paisub.

Käisime õues seebimulle puhumas ja vaatasime, kuidas need ära jäätusid.




Lisaks oli meil kaasas veel mikroskoop, millega vaatasime õues lumekristalle. Lumehelbed me ei leidnud, kuna lumi oli hoopis suhkru moodi kristalliline.

Peale seda tulime klassi ja vaatasime, kuidas vett kuumutades tekib aur ja udu ja arutlesime, kuidas samad protsessid looduses toimuvad.

Päeva lõpus toimus rühmades rühmaliikmete kaasatöötamise analüüsimine ja hinnangute andmine. Ühiselt arutleti kas õpilane osales rühmatöös aktiivselt, kas oskas kaasõpilasi kuulata, tegi ise ettepanekuid, oskas neid põhjendada ning kas oli kaasõpilaste vastu viisakas.

Õpetaja pani eelmisel õhtul ühe jäälaterna õue jäätuma. Loodan, et lapsed ka kodus vee ja pakasega mängivad ja erinevaid jääskultuure kooli näitusele toovad.





Kendra ja Kennethi jäälaternad.

Janeli, Janett ja Romet tegid ka väga vahvad laternad, kuid kahjuks leidus lapsi, kes lõhkusid nii nende kui minu tehtud laternad. Kurb...